Hindamise alused

 

Eesti waldorfkoolides kasutatakse vähemalt kuni 8. klassini kujundavat-kirjeldavat hindamist. Alates 9. klassist kasutatakse paralleelselt ka numbrilisi hindeid. Waldorfkoolides kannab hindamine ning tagasiside andmine põhiliselt üht ja peamist eesmärki – toetada last tema arengus. Last vaadeldakse võimalikult mitmekülgselt, pidades nõu õpetajate, lapse hooldajaga, terapeutide, kooliarsti või teiste spetsialistidega.

Tagasiside toimub nii suuliselt – vanemateõhtud, individuaalvestlused vanematega, arenguvestlused – kui ka kirjalikult kirjeldavate-iseloomustavate tunnistuste vormis.

Tunnistused sisaldavad järgmist:

-          lapse füüsilise, emotsionaalse, vaimse ja sotsiaalse arengu kirjeldust;
-          ülevaadet õpilase õpihuvi ja ainetealaste saavutuste kohta;
-          läbitud õppeainete temaatikat.

Pedagoogiline kolleegium otsustab, kui tihti õppeaasta jooksul kirjalik-iseloomustav hinnang antakse või millal saab selle enda kätte lapsevanem, millal õpilane.

Waldorfkoolide õpilased lõpetavad põhikooli riiklike eksamite ja tunnistusega.

Riikliku tunnistuse tarbeks tõlgib õpetaja koostöös klassi pedagoogilise kolleegiumiga kirjalik-iseloomustava hinnangu numbrilisse keelde.

Õpilasi ei jäeta üldjuhul klassikursust kordama. Kui õpilase üldine areng on eakaaslastest väga erinev, võib õpilase siiski ümber paigutada vanemasse või nooremasse klassi. Selline protseduur on erand, mis saab tuleneda õpetajaskonna ja hooldaja ühisnägemusest.